kes me oleme

meie missioon

näitused

üritused

uudised

kontakt

online galerii


008 Galerii Pressiteade                                 01.11.2012			

Neljapäeval, 8. novembril kell 17–19 avatakse August Künnapu isiknäitus
“Minu lemmikud” 008 Galeriis Moodsas Valgustuses (Rävala pst. 7, Tallinn).
Künnapu isikunäitust "Minu lemmikud" komplekti esitleti mullu suvel Riias,
Galerii 21-s. Tallinna näitusel on eksponeeritud küll pisut teistsugune,
galeriiruumile vastav maalikooslus.

Kõik 15 tööd on valminud 2011. aastal.

Näitusel "Minu lemmikud" eksponeeritavad tööd kujutavad August Künnapu
lemmikkangelasi 20. ja 21. sajandi kultuuriruumist. Kirjanikke, arhitekte,
muusikuid ja teisi olulisi loovinimesi kujutab ta endise kergemeelsusega -
konkreetsed, äratuntavad, puhtad vormid on maitsestatud julgete ja selgete
värvidega. Portreemaaližanr on kunstnikul olnud alati
tähtsal kohal ja ta proovib ka sel korral tabada portreteeritava hinge ning
anda näitusekülastajale positiivset energiat. Künnapu ei vihja ega peida
sõnumit, oluline on siin ja praegu vaataja ees. Lihtsuses peitub võlu.

Näitus on väga isiklik, autor portreteerib rahvusvahelisi kirjanikke
(Richard Brautigan Daniil Harms, Haruki Murakami), muusikuid
(Vashti Bunyan, Stuart Staples, Roy Ayers), filmirežissööre
(Michelangelo Antonioni, Kim Ki-duk), kunstnikke (Christian Schad,
David Hockney), arhitekte (Alison Smithson, Ivan Leonidov) ja pühamehi
(Dalai Lama, Amma), kes kõik on mingil moel mõjutanud maalikunstniku enda
elu planeedil Maa.

Pikemalt võib August Künnapu nägemustest lugeda eelmisel aastal Inglismaa
kunstiajakirjale The Rebel Magazine antud intervjuust:
Seotud lingid:
http://www.therebelmagazine.blogspot.co.uk/2011/06/q-with-august-kunnapu.html
http://augustkunnapu.epifanio.eu/cv.html

Autor tänab Rain Tamme.

Näitus jääb avatuks kuni 08. jaanuarini 2013 ja on külastamiseks avatud E-R 9-18







Maret Sarapu ÜHENDATUD KOOSSEIS avamine neljapäeval 30. augustil kl 17
Moodsa Valgustuse näidistesaalis, Rävala pst 7.

Valguse kätte astuvad Maret Sarapu kaunid klaasteosed.

"Püüan vastandustes leida ühisosa — peidus poolt. Eeldan, et oleme mitmekülgsemad,
kui esmapilgul välja paistab, et meis on kõik omadused olemas, mõni lihtsalt on
vähem nähtaval kui teine. Nii leidub põhjamaisuses värvikat lopsakust ning islami
kunst on muuski kui mustrites. Hea on mõelda, et tihti on sarnasus suurem kui erinevus
ja ka näiliselt vastandites leidub ühiseid jooni. Tahan luua aistingu sümbioosist,
kontrastsusest ilma konfliktita ning vaatenurkade paljususest. Peenest klaasipurust
töid võiks nimetada klaasgraafikaks — ühe vormiga sulatatud tööd on nagu erinevad
tõmmised erinevate värvikihtidega. Graafikast paberil eristab neid suurem reljeefsus
ja klaasimaterjali iseloomulik sära, kohati ka läbikumavus. Sügavad värvid ja
islamimõjutus on kaasa võetud Türgi reisilt, lugupidamine lapitehnika ja kokku
hoidmise vastu on toodud Ameerikast. Kahe varasema näituse - Valgest varjust (2009)
ja Vahelduv ühisosa (2012) - töödest on koostatud uus väljapanek."

Maret Sarapu klaasikunstnik

Olete oodatud näituse avamisele !

008 Galerii ja Lea Adrikorn









Eelmine näitus:

008 Galerii esitleb: OLIVER MOOSUS

Moefotograaf OLIVER MOOSUS avab isiknäituse

Rävala pst 7, Moodsas Valgustuses

Oliver on noor Eesti fotograaf, kes 10 aastat tagasi alustas enda
ümbruse jäädvustamist fotofilmile. Kaks aastat on Oliver
töötanud tunnustatud moefotograaf Filippo Caroti meeskonnas. Täna töötab
ta professionaalse fotograafina,kelle omalavastatud moeseeriaid näeb
ajakirjades Anne ja Stiil ja HOOAEG.

"Oliver Moosus on üks pühendunumaid ja põnevamaid uue põlvkonna
fotograafe. Tema loomingu fookuses on inimene, enamasti jõuliselt
stiliseeritud – kuid ometi mingi pildistamise hetke avava haavatavuse ja
spontaansusega. Nii ei ole need pildid steriilsest ega igavast
klišeede-maailmast, tegu on elusa materjaliga. Püüe klassikaliste
ilukaanonite poole on vaid peamine, esmapilgul haaratav kiht – selle all
on tegelikult peidetud palju põnevam ja kihilisem maailm."
Tanel Veenre
moedisainer ja kultuuriajakirjanik

Kutse - http://cl.ly/0P2N462w3k1n200W3c07

Näitus jääb avatuks 30.aprillini
OLETE OODATUD !

Lea Adrikorn
008 Galerii
+372 56646598

Üheskoos
Annaliis & Sandra


Annaliis Leitmäe:
olen sündinud varasügisel 1987. aastal.
Põhikoolis õppisin kunstikallakuga klassis,
gümnaasiumi ajal käisin Kullo huvikeskuses maalimas
ning TU bioloogiaõpingute kõrvalt leidsin samuti aega kunsti jaoks.
Seega pintsel on mul pidevalt peos olnud või vähemasti läheduses.
Värvide maailm on mind alati võlunud,
see kuidas nad üksteisesse sulanduvad,
üksteisega suhestuvad, ühise maailma loovad.
Ning minul on võimalus sellest osa saada.
See mulle just meeldibki!

Sandra Mikiver:
olen sündinud 1988. aastal.
Hetkel õpin EKAs graafilist disaini.
Kooli ajal tekkis harjumus nii koolivihikuid
kui muid pabereid tundide ajal pasta- ja tindipliiatsitega tehtud mustritega täita.
Paari aasta pärast hakkas köitma fotograafia ning ümbritseva maailma
ning ka enda loomingu arengu jäädvustamine.
Tehtud videosid joonistustest saab vaadata youtube'is aadressil www.youtube.com/mikiverevikim


Meid seob omavahel päris palju, juba ainuüksi veregrupp A+ on meil sama. Lapsepõlve mängumaad
 jagasime Keila lähedal ühiste vanavanemate juures päris ehedas maakodus, kus suviti sai hommikust
 õhtuni mööda põlde ja metsi ringi tuuseldatud, talviti sumpasime paksus lumes ja kelgutasime igast vähegi
 arvestatavast künkast ning kõige tipuks ka laudakatuselt alla. Ühiseid seiklusi ja mälestusi on päris palju,
 nii samuti ühiseid huvisid. Kui Sandra haarab tindipliiatsi järele, siis Annaliis otsib üles pintsli ja värvipotsikud.

Sellel suvel sai alguse meie ühislooming, mis on siin 008galerii väljapanekus. Idee tuli täiesti spontaanselt,
 kui Sandra ühel ilusal varasuvisesel päeval välja pakkus, et me võiksime katsetada koos ühte pilti teha ning
 samal ajal seda protsessi kaameraga jäädvustada. Ühest pildihakatisest kasvas välja terve seeria. Värvid ja
 tindipliiats viisid meid rännakule erinevatesse paikadesse: merele, metsa, taevastesse kõrgustesse, linna ja
 sinnasamma vanaema maakodu aeda. Kooskõla, mis valgele paberile moodustus, oli inspireeriv. Lisaks kogu
 koostegemine ning teineteise jälgimine, mis oli midagi hoopis muud, kui üksinda oma pildi kallal töötada.
 Nii samuti pidime teineteisega arvestama ja aru pidama, võitlema selle tundega, et ei taha ennast ja enda ideid
 liiga peale suruda ning vastupidi. Kohati oli naljakas, kui üks meist sattus rohkem hoogu ja hakkas paberit enda
 poole tirima. Või siis see, et värvid katsid pinda hoopis kiiremini kui tindipliiats ning siis luges Annaliis samal ajal
 Sandrale kõva häälega raamatut ette, kuni aeganõudvama tehnika mustrid paberil kuju võtsid. Kogu protsess oli
 haarav ja üheskoos valmis midagi sellist, mis üksinda poleks lihtsalt võimalik.

Meil on väga hea meel, et taoline väljapanek sai üldse võimalikuks ning me soovime kõigile meeliköitvat näituseelamust!

Sandra & Annaliis

Galerii 008 esitleb: VIIMANE MOOD moodsas valgustuses !
06. mail kl 17 avatakse kõigi Tallinna moesõprade rõõmuks Moodsa
Valgustuse ruumides moefoto - ja installatsiooninäitus Pühendusega
"Viimasele moele" / Dedicated to "The Latest Fashion". 
 
Piret Puppart ja Marin Sild on valmis saanud oma esimese ühisnäituse, mis lähenenb
irooniliselt moega kaasaskäimisele ja naeruvääristab kohati selle liiga tõsiselt võtmist.
Sest kes ütleb, kuidas peaks väljenduma "viimasemaist viimane mood"?
Kas näpuga klantsajakirjast järge ajades ning kõike sulatõena võttes jõuab tõesti tõeni?
Šokolaadidieet. Karusnahakultus. Täielik toon-tonaalsus. Tüllivahtu meenutavad printsessikleidid.
Who cares?! Sama hästi võiks selle kleidi lihtsalt ära süüa ja ennast hästi tunda,
sest meie jaoks on tegelikuks moepuhanguks hoopis sõnulseletamatu isikupära, mis jääb sellest
näitusest veel näituse kaugusele.
Väljapanek koosneb seitsmest kompositsioonist, millest igaühes on peidus oma lugu.
Seeria üldine atmosfäär on kantud tänapäeva ja baroki sümbioosist - ajastutest,
mil moekultus on olnud kõige domineerivam.
Kaasa on löönud oma loominguga lisaks meigikunstnik Karmen Tammele ka
Eesti andekad moekunstnikud Xenia Joost, Steinly aka Liina Stein, Kai
Eichen ning Külli-Kerttu Siplane.
Kes on Piret Puppart?:
2008. aastal Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud Piret Puppart kujundab moodi moemärgile Monton
ning tegeleb samal ajal ka eraloominguga.
"Ma lähtun oma loomingus lihtsatest lõigetest ning naiselikkusest, pannes rõhu detailidele,
eelkõige etnilise materjali tõlgendustele. Disaini kõrvalt on minu suur huvi stilistika,
mis antud kspositisooni koostamisel hulgaliselt rakendust leidis. Näitus "Pühendusega "Viimasele moele""
sündis koostöös EKA moeõpingute aegse kursaõe Marin Sildiga vägagi kreatiivses atmosfääris,
kus kohati kadusid rollipiirid kunstilise juhi, stilisti ning lavastaja vahel erandiga vaid,
et üks meist seisis konstantselt kaamera ees ja teine selle taga."
Kes on Marin Sild?:
"Vapustav kirg fotograafia vastu tekkis õppides moodi Eesti
Kunstiakadeemias. Nii saigi hobist amet ning praeguseks olen koostööd
teinud mitmete Eesti ajakirjadega. Fotograafias meeldib kujutada kõike ja kõiki võimalikult ilusana,
et vaataja saaks minu tööst positiivse elamuse.
Piret on äärmiselt inspireeriv nii modelli, inimese kui sõbrana.
Fotoseeria „Pühendusega „Viimasele moele“ on meie esimene suurem
ühisprojekt, millele andis värvi suurepärane meigikunstnik Karmen Tamme."
Näituse esitlusel Galeriis 008 Moodsa Valgustuse ruumides saavad
tõepoolest kokku mood ja valgustus oma kõige ehedamal kujul.
Näitus on avatud 07.05-30.06.2010 Rävala pst 7 E-R 9-18
Info: 56646598 www.008galerii.ee

___________________ " _____________________________


neljapäeval, 18. märtsil kell 18 avatakse Urve Küttneri näitus „Veenuslik figuur"
Oma uue sarjaga tõlgendab Urve Küttner antiikset Venuse-armastusjumalanna-müüti dialoogis
 kunstiajaloo kuulsate Venuse käsitlustega. Küttneri Venus sümboliseerib nii igavest ilu ja kütkestavust
 kui ka armastuse olemuses olevat pimeduse aspekti (maskid näol) ja seda, et Venus on ühteaegu oma
keha vang.
Viimast märgistab korsett, mis filigraanse joonistusena dekoreerib jumalannat kujutavat parfüümipudelit.
Ehtekunstnikuna seob Küttner oma Venuse tillukese hinnalise metallkunsti objekti (hõbemask), odava maali
või graafilise teose reproduktsiooniga kilel ning lõhnamaailma peensust esindava Jean-Paul Gaultieri
 firmamärgi, odööripudeliga.
Mäng kõrge ja labase, kalli ja odavaga iseloomustab U. Küttneri loomingut kogu 21. sajandil ja
ka oma uues sarjas '"Veenuslik figuur" jätkab ta vaimukalt sama liini. Ka Leo Lapini autoportree Venusena
on  konteksti arvestades põhjendatud valik.

Harry Liivrand

Näitusel eksponeeritakse üheksa Urve Küttneri kunstiteost mixed art tehnikas.

Galerii märgib austusega, et Urve Küttneril on see teine näitus 008 Galeriis, esimesele - Illuminatsioon
5.detsembril 2003 a. – kuulub 008 ja Moodsa Valgustuse koostöö alguse tähis.

„Veenuslik figuur" jääb avatuks kuni 30. aprillini E-R 9-18 Rävala pst 7 Moodsas Valgustuses.

Olete oodatud !

Lea Adrikorn

Info: 56646598, 6676670              008@008galerii.ee         



Paco Ulman UNTITLED
Neljapäeval, 10. detsembril kell 17 avatakse Paco Ulmani fotonäitus UNTITLED
Näitus kuulub Ki wa koostatud näitusesarja “Minimalism 2009“ koosseisu .
Näituse saatesõnad on lisanud Andris Feldmanis ja Livia Ulman:

„Paco Ulmani näituse fotode läbivaks kujundiks on siseruumidesse pagenud või tunginud pilv. Nii saavad kokku kaks igapäevalist ja
 märkamatuseni harjumuspärast nähtust, sundides endale taas tähelepanu pöörama, tekitamaks uusi mõtteid ja seoseid.
 Esmapilgul ei ole säärases stseenis midagi kummastavat, kuna mõlemad – nii pilv kui ka siseruum – on kõige igapäevalisemad
 nähtused ja miks ei võiks nad kokku puutuda? Teisalt avab see meid ümbritseva keskkonna hapruse – kõik on niivõrd omal paigal,
 ent kerge nihe võib tunnetuse pea peale pöörata. Tekkinud konflikti ei saa rahuliku meelega vaadata – ühest küljest domineerib
 mõlema osapoole ülim loomulikkus, ent teisalt on nende koosolu ühes stseenis kuidagi üleloomulik. Astuda ruumi ja peale
sattuda selle keskmes oma asja ajavale pilvepahvakale – on ta siin alati või vaid haruharva? On ta siia eksinud või tunginud?
 Mida ta tahab? Kas teised tulevad tema järel?

Paco Ulman näitab visuaalselt intrigeerivad olukordi, mis tekitavad läbi konflikti selgelt määratlemata, võimalik, et ka vastakaid,
emotsioone ning seoseid.“

Olete Oodatud !

Paco Ulmani 10st fotost koosnev ekspositsioon on avatud Moodsa Valgustuse näidistesaalis Rävala pst 7,
 E-R 9-18 ja jääb avatuks kuni 29.jaanuarini 2010
Info: 008 Galerii 56 646598, www.008galerii.ee



























PRESSITEADE

Hellemann teatab: Teisipäeval 29. septembril kell 17.30 avatakse Hellemanni torni galeriis Mats Õuna isiknäitus LA DOUX BEAUTÉ.
Retrostiilis fotonäituse keskmes on naisakt.

Autori vanemate kogumiskirg moodustas juba lapsepõlvekodus antiigist tiine ja emotsionaal-selt viljaka õhkkonna. Inimliku otsesuhtlemise
ja hüpermasstootmise eelse ajastu esteetilised kriteeriumid on autori väärtuste hierarhiasse kinnistunud sama enesestmõistetavalt nagu
 vuntsid David Suchet' kehastatud Hercule Poirot' nina alla. Saatuse keerdkäikude tulemusena on autor elu eksirännakute ringiga tagasi jõudnud
oma kunagise lapsepõlve keskkonna rüppe. Näituse fotode miljööd moodustavate detailidena figureerivad seetõttu esemed ja mööblitükid,
 mis on autorile tuttavad juba süütutest poisipõlveaastatest, mil alasti, meelas naine oli üksnes irreaalne erekteeriv unistus. Siis materialiseerus
 too unistus vaid raamatutest vaadatud Wiiralti gravüüridel ning Giorgione maalidel. Autor ei taha ega suuda olla teadlikult moodne - sestap ei suhtu
 ta loomeprotsessi trenditeadlikult-kontseptualistlikult. Liikumapanevaks jõuks on ka antud näituse tööde puhul olnud puhtalt esteetiline
 ambitsioon - jäädvustada nelinurksel raamitud pinnal sedavõrd ilus pilt alasti naisest kui vähegi õnnestub. Näituse kitšimaiguline ja üksjagu
peenutsev pealkiri viitab häbitu otsekohesusega samale - magus ilu. Prantsuse keel pealkirjas viitab seosele nn "prantsuse postkaartidega",
mis on olnud näitusel eksponeeritud fotode loomismootori määrdeõliks, ning parafraseerib samas ka märgina kinnistunud Federico Fellini
1960. aastal valminud filmi La Dolce Vita pealkirja.

Mats Õun on diplomeeritud teatrikunstnik. Kummatigi on viimaste aastate loominguline tegevus jagunenud hoopis keraamika ja fotograafia vahel.
 Lavastuslikud aktifotod on mingis suhtes aga olemuslikult üsna teatraalsed.

Mats Õun on Eesti Kunstnike Liidu liige, esinenud arvukatel grupi- ja ülevaatenäitustel, kujundanud lavastusi mitmetes teatrites, olnud tegev
 ajakirjaniku, rokiklubi programmijuhi, raadiotoimetaja, disaineri ja õppejõuna.

Antud näitus kuulub 1999. aastal alanud elukestvasse näitusteprojekti BestBefore, mis reali-seerub igal aastal vähemalt ühe personaalnäituse
kujul ettearvamatul teemal ja hetkel sobivaimas tehnikas ning kannab täiendina numbrit, mis märgib näituse avamise hetkeks autoril täitunud eluaastat.

pressiteate koostas
Mats Õun

Näitus avatud 30.09 - 01.11 E –P 12.00 - 16.00

info: 56646598
L.Adrikorn
008 Hellemann
Müürivahe 48, Tallinn 10146

Pressiteade
Galerii 008 teatab:neljapäeval 27. augustil kl 18 avatakse Moodsa Valgustuse ruumides Leonhard Lapini näitus „Valge väli“ Eesti Kunstiakadeemia professor Leonhard Lapin toob vaatajateni maalikunsti vaimse poole olemuse. kunstniku 7 teosest koosnevat ekspositsiooni esitletakse Eestis esimest korda. „Värv vaimse substantsina. Me oleme osa sellest maailmast kui tervikust, ent see maailm ei kuulu ikkagi tervikuna meile. Samamoodi on ka värvidega – me näeme küll lõputut hulka värve, et tõeliselt valdame sellest vaid kitsast ala. Konkreetse värvi sidet konkreetse isikuga rõhutas oma õppetöös ka K. Malevitch, kes suunas õpilasi leidma „oma värve“. K. Malevitsh ise läbis „oma värvide „ leidmiseks pika protsessi, alustades postimpressionismi ja kubofuturismi värviküllaste piltidega ning lõpetades suprematistliku maalikunsti must-valge „kõrbega“. Värv sündis tema kunstis taas pärast puhatumist valges või must-valges, väljendades nüüd „puhast aistingut“, mitte lihtsalt värvi. Seepärast eritles Malevitsh olemuslikku värvikäsitlust „maalikunstina“ formaalsest värvimängust „maalikunstis“. Maalikunst oli vaimne ruum, mitte kaetud pind. Lähtudes Malevitshist olen ka ise oma loomingus läbinud analoogse protsessi. Heites kõrvale kõik õpitud ja laenatud värvisüsteemid, olen üritanud valge maali või must-valge joonistuse kaudu leida endale olemuslikud värvid. Need värvid peaksid olema pärit minu meele süvakihtidest, Malevitshi sõnadega „mõistusetagusest maailmast“. Seega ei tohiks need värvid esindada ei alateadvusesse peitunud tõrjeid ega kollektiivse alateadvuse arheotüüpe, vaid puhast meeleseisundit, mida ma nimetaksin üksinduseks. Üksinduseni jõudmise tavalisem viis on meditatsioon, aga ka maalimine. Keskendunud töötamine pintsli ja valge värviga lõuendil on analoogne mantrate kordamisele või palvetamisele. Maalimine ei ole ajatu oleku saavutamine. Maalimisel valgega võib värve esile tulla mistahes meele kihtidest, mistõttu on oluline selles protsessis ilmunud ja fikseeritud värvide hilisem põhjalik selektsioon. See selektsioon on analoogne süübimisele maalimisele, kus radikaalselt heidetakse kõrvale kõik disharmooniline ning üritatakse luua“harmoonilist rida“. See puhastatud rida võib lõpuks koosneda vaid ühest värvist. Oma värvimaailma algus võib olla näiliselt väga lihtne nagu igasugune vaimne kogemus üldse. Õppetöös eeldab valge maalikunsti meetod aega, meelekindlust ning õpilase ja õpetaja head koostööd vaimsel tasandil. Nimetaksin seda Malevitchi ideede põhjal väljatöötatud meetodit „puhastavaks maalikunstiks“. Teen seda ise praegu läbi teist korda, et oma elu uuel etapil taas end puhastada eelmise perioodi „värvisaastast“. Usun, et sarnane profülaktika on kasulik ka juba küpsetele kunstnikele, sest analoogselt nälgimisele teravdab see meelt ning vabastab hinge. Loobumine küllusest avab silmad küllusele. Miks „puhastav maalikunst „ on töötamine just valge värviga ? Valge sümboliseerib valgust. Valgus aga äratab meis igal hommikul ellu kogu maailma, ka värvid. Valgus nagu värvidki on nähtusena reaalsuse ja irreaaalsuse piiril: ta võib muutuda reaalsuse osaks, ent samas hajuda ka tühjusesse. Analoogselt käitub ka valge, mis võib võtta erinevate värvide toone, olla valge aga samal ajal valgustuse või peegelduse mõjul mingi teine toon. Valge sümboliseerib valguse tulekut ja kadu. Valge maalikunst toob esile tõsiasja, et meil kõigil on oma suveräänne värvide maailm, oma „värviring“. Sedaviisi omab ka värv meie elus vaimset tähendust ja muutub üheks eneseteadvustamise vahendiks. Lisaks sümboolsele keelele on värv sellisena olemuslik keel suhtlemiseks kosmilisel tasandil. Leonhard Lapin,1994 „ Näitus toimub Kiwa koostatud Minimalism 2009 sari 008 Galeriis koosseisus ja jääb avatuks kuni 29. septembrini, E-R 9-18, Rävala pst 7, Moodsas Valgustuses info 56646598 L. Adrikorn /008 ja 667 6670 /MV PRESSITEADE: Tarmo Salini isiknäitus "Shveits" galeriis 008 Ühena Kiwa algatatud minimalisminäituste seeriast avab kunstnik Tarmo Salin neljapäeval 30. juulil kell 17 galeriis 008, Moodsas Valgustuses Rävala pst. 7, isiknäituse "Shveits". Tarmo Salin on kunstnik, kes alates 00ndate algusest on esinenud suuremõõtmeliste skulpturaalsete installatsioonide, ikoonilis-minimalistlike maalide, koomiksiformaadis autoriraamatute ja suveniiri-esteetikast mõjutatud absurdsete mini-skulptuuridega, kaardistades intrigeerival viisil ühiskondlike ja personaalsete uskumuste ja minimalistlik-ikoonilise pildi-keele vahelisi kokkupõrkeid, parodeerides mõttetuid süsteeme. Uus väljapanek, isiknäitus "Shveits", on tagasivaade reaalselt aset leidnud sündmusele, 2005. aastal toimunud näituse-reisile Genfi, kus toimus kunstniku väljapanek rangelt turvatud tsoonis, ÜRO peahoones. Kunstniku erakordselt nappide väljendusvahenditega valminud punavalgete ohutsooni-esteetikas maalide lähtepunktiks on konkreetne juhtum maja turvatsoonis, kus kunstnikul tuli allkirjastada temale täiesti arusaamatuid prantsuskeelseid dokumente ja loovutada oma pass. Siit käivitus konkreetne paranoiamehhanism, mille juurde kunstnik takkajärgi naaseb -- tegu oli absurdsete ent painavate fantasmidega alates kohustustest loovutada oma kõigi tulevate teoste autoriõigused kuni grotesksete horror-kujutelmani, et ta on allkirja andes nõustunud organidoonorlusega. Sellest jutustab meile ka näitusega kaasnev kontseptuaalne raamat, 1 leheküljeline reisikiri. 1o väikeseformaadilise punavalge ruudukujulise maali, liiklusest laenatud ohutsooni teate ning halli plastiliinikorraga kaetud Eesti kaardi abil edastab kunstnik kõnealust kogemust käsitlevaid pildifragmente, justkui omamoodi mentaalseid tätoveeringuid, teadvust kirjavaid kujutluslikke imprinte. Shveitsi ikonograafia tavapärasele ratsionaalsusele, mis meile reeglina seostavad selle riigi suurepäraste disainitraditsioonide, rahvusvahelise poliitika turvatsooni, panganduse ja hea elujärjega vastandab Salin isiklike mütologeemidega. Kunstniku joonistav käsi leiab paralleeli punasele ohupaneelile vajutava sõrme näol. Tavapärast Shveitsi lippu, mida siinses seerias näeme troonimas Alpi-kõrgendiku tipus parodeerib Salin valgetest pilbastest kokkuklopsitud isetehtud idaeuroopaliku variandiga, mida kinnitab Ferrari musta ratsu logo. Nööriga valge Pobeda külge kinnitatud tegelase abitu leplikus võtab veenvalt kokku Salini identiteedi-otsingud keset Shveitsi-paranoiat. Salini näitus jääb avatuks 25. augustini. Hanno Soans 008 Moodsas Valgustuses, Rävala pst 7 E-R 9-18 Info: 6676673 Veel infot: 56646598
PRESSITEADE
ALESSIA ARMENI Roomast

19. mail kell 17 avatakse ALESSIA ARMENI (It) näitus SOGNI URBANI II (Linnaunelmad II) Moodsas Valgustuses , Rävala pst 7

Itaalia kunstnik Alessia Armeni esitleb oma maalikollektsiooni 19. - 25. maini 2009. Tegemist on Roomas elava ja töötava noore
kunstnikuga Alessi Armeniga, kelle maalikunsti on näidatud mitmetes tunnustatud galeriides Itaalias ning kunstnik on peale
ülikooliõpinguid Milanos, Accademia di Belle Arti di Brerat, ülesse astunud mitmete solonäitustega, nüüd siis ka esimest korda
väljapool Itaaliat - näitusega Eestis, mis on vaid nädala jooksul avatud galeriis 008 Moodsas Valgustuses.


Varasemad näitused:

Confondere ricordo e desiderio, kuraator Maurizio Coccia, Villa Fabri, Trevi, Perugia (2009);

Adrenalina, Ex Mercato Ebraico del Pesce, Roma (2009);

Sight, kuraator Enzo De Leonibus, Museo Laboratorio, Città Sant’Angelo, Pescara, (2008);

Big/Small II(2008); eBig/Small (2007) Galleria d’Arte Contemporanea Il Sole, Roma;

Che cos'è la pittura? - Workshop koos Maria Morgantiga, kuraator Milovan Farronato, Viafarini, Milano;

Premio Arti Visive San Fedele, Fondazione Culturale San Fedele, Milano (2006);

Su tela, Galleria d’Arte Contemporanea Il Sole, Roma (2006).

Viimane grupinäitus leidis aset Godart, Museo Laboratorios, Città Sant’Angelo Pescara, kureeritud Enzo De Leonibusi poolt.

Tallinnas esitab kunstnik Alessia Armeni järje oma esimesele seeriale Sogni Urbani, mis tõlkes tähendab linnaunelmad.
Sogni Urbani II esitab sügava väljendusrikka maali-seeria, kus viiakse vaataja tavalisest linna mõistest välja.
Tema töödest peegeldub vaikus ja rahu, mida ei ole ehk alati linnaruumis liikudes märgata. Tegelased tema töödel on isiksused,
 kes veedavad aega pargis, mõeldes, mõtiskledes ja vaataja suhestub niivõrd tegelastega, et tundub kohati, et me oleme koos
 maalitegelasega selles samas pargis.

Pressiteate koostas M. Paas

Kunstnikuga on võimalik kohtuda ka vestlusringis Eesti Meediakunstnike Ühingus 21. mail 2009 kell 20.00, Madara 22, II korrusel.

Info: Marge Paas, marge@martu.org, Ph: +372 52 86 326

http://www.alessiaarmeni.com/

Galerii 008, Rävala pst. 7, 10143 Tallinn, avatud esmaspäevast reedeni kella 9.00 - 18.00

Telefon +372 667 6670, www.008galerii.ee

galerist Lea Adrikorn Telefon +372 56 646598, 008@008galerii.ee


Toetajad: Eesti Kultuurkapital, www.kulka.ee; Moodne Valgustus AS, www.valgustus.ee; www.008galerii.ee,
Eesti Meediakunstnike Ühing, www.martu.org






PRESSITEADE

008 Galerii teatab, et 26. märtsil kl 17 avatakse Kaia Kiige ja Pascal Foucart`i ühisnäitus Rävala 7,

Moodsas Valgustuses.  Käesolev ühisnäitus avab Minimalism 2009 sarja 008 Galeriis.


Pascal Foucart (1961) on Prantsusmaa Kunstnike Liidu liige alates 2000.a. tema tööd on leidnud koha 

 „Valgus maalikunstis; ja mida võib astronoomia  meile siinkohal õpetada“

Pascal dekomponeerib maalis valgust läbi värvide, tema lähenemine valgusele

maalikunstis on lähedame astronoomidele, kes uurivad ja analüüsivad tähtede

olemust ja koostist. Valgus näitab teed, milline oli täht tuhandete valgusaastate kauguses. Pascal otsib

maalikunstis analoogsete vahenditega rütme ja vibratsioone, mis panevad maali „laulma“.

Kunstniku tehniline käsitlus on alati täpne ja minimalistlik-on siis töövahendiks pahtlilabidas

või pintsel-värvikoloriit on rikas ja see loobki mulje, et maalid on erinevad kuigi baas on muutumatu ja konkreetne.

 

Pascal Foucart oli üks esimesi Pariisi DJ (80ndad) ja tema looming on seotud helikunstiga.

Louvre´i  seminar- näituse  helitaustana kasutas ta oma tööprotsessi tekkinud igapäevaheli salvestusi miksituna

Jupiteri magnetvälja „huugamisega“.Kunstniku sõnul on inimene galaktika laps ja inimese ja tähtede koostis on sarnane

–oleme tehtud tähtede tolmust. Astronoom Pascali (ise hariduselt insener) sees uurib ja püüab aru saada tähtede

ja inimese olemusest ja ühisest teest.  Vaadates  Pacal Foucart´i maale tõstame pilgu  tähtede poole!

 

Kaia Kiik (1973) on täiesti eestimeelne ja –keelne kunstnik ja elab Pariisis.

Prantsusmaale läks ta üle 10 aasta tagasi eesmärgiga õppida filosoofiat.Kujunes nii, et Kaias peitunud kunstianded lõid esile

ja alates 2002.a. on KaiaTööd rännanud Pariisist näitustele ümber maailma- Kõln, Tokyo, Los Angeles.

Los Angeleses viibides avastas Kaia Kiik, et  õues oli võimatu maalida, segas kuumus ja tuul, mis kandis niiskele

lõuendile liiva, taimeosasid, kivitükikesi ja puru. Alguses see segas aga siis hakkas meeldima ja Kaia hakkas mängima – tulemus

On skulpturaalsed pildid, mis kannavad endas juba kunstniku antud emotsionaalset sõnumit.  Loomisprotsessi käigus Kaia

 kihistab mälestusi ja koondab töödesse  esemeid ja avab ukse uuele. 

 Avab ukse uuele- sõna otseses tähenduses - Pascal Foucart ja Kaia Kiik on ateljee-naabrid Pariisis.


 
Näitus jääb avatuks kuni 22.04. E-R 9-18       Pressile uksed avatud 26. märtsil alates kl 16.30

Info: 56 646 598 L.Adrikorn (008 galerist)  veel infot: 5580132 ( K. Kiik Eestis)


02. märtsil avatakse VAAL galeriis Kaia Kiige personaalnäitus.































PRESSITEADE

008 Galerii teatab, et 26. märtsil kl 17 avatakse Kaia Kiige ja Pascal Foucart`i ühisnäitus Rävala 7, Moodsas Valgustuses.  

Käesolev ühisnäitus avab Minimalism 2009 sarja 008 Galeriis.

 

Pascal Foucart (1961) on Prantsusmaa Kunstnike Liidu liige alates 2000.a. tema tööd on leidnud koha Galerie Art Generation Pariisi alalises kollektsioonis.  2003.  a.  toimus Louvre´i Muuseumis näitus-konverents teemal „Valgus maalikunstis; ja mida võib astronoomia meile siinkohal õpetada“

 

Pascal dekomponeerib maalis valgust läbi värvide, tema lähenemine valgusele

maalikunstis on lähedame astronoomidele, kes uurivad ja analüüsivad tähtede

olemust ja koostist. Valgus näitab teed, milline oli täht tuhandete valgusaastate kauguses. Pascal otsib maalikunstis analoogsete vahenditega rütme ja vibratsioone, mis panevad maali „laulma“. Kunstniku tehniline käsitlus on alati täpne ja minimalistlik-on siis töövahendiks pahtlilabidas või pintsel-värvikoloriit on rikas ja see loobki mulje, et maalid on erinevad kuigi baas on muutumatu ja konkreetne.

 

Pascal Foucart oli üks esimesi Pariisi DJ (80ndad) ja tema looming on seotud helikunstiga. Louvre´i  seminar- näituse  helitaustana kasutas ta oma tööprotsessi tekkinud igapäevaheli salvestusi miksituna Jupiteri magnetvälja „huugamisega“.

Kunstniku sõnul on inimene galaktika laps ja inimese ja tähtede koostis on sarnane –oleme tehtud tähtede tolmust. Astronoom Pascali (ise hariduselt insener) sees uurib ja püüab aru saada tähtede ja inimese olemusest ja ühisest teest.  Vaadates  Pacal Foucart´i maale tõstame pilgu  tähtede poole!

 
 

Kaia Kiik (1973) on täiesti eestimeelne ja –keelne kunstnik ja elab Pariisis.

Prantsusmaale läks ta üle 10 aasta tagasi eesmärgiga õppida filosoofiat.

Kujunes nii, et Kaias peitunud kunstianded lõid esile ja alates 2002.a. on Kaia

Tööd rännanud Pariisist näitustele ümber maailma- Kõln, Tokyo, Los Angeles.

Los Angeleses viibides avastas Kaia Kiik, et  õues oli võimatu maalida, segas kuumus ja tuul, mis kandis niiskele lõuendile liiva, taimeosasid, kivitükikesi ja puru. Alguses see segas aga siis hakkas meeldima ja Kaia hakkas mängima – tulemus On skulpturaalsed pildid, mis kannavad endas juba kunstniku antud emotsionaalset sõnumit.  Loomisprotsessi käigus Kaia kihistab mälestusi ja koondab töödesse  esemeid ja avab ukse uuele. 

 

Avab ukse uuele- sõna otseses tähenduses - Pascal Foucart ja Kaia Kiik on ateljee-naabrid Pariisis.

Näitus jääb avatuks kuni 22.04 E-R 9-18
 

Pressile uksed avatud 26. märtsil alates kl 16.30

Info: 56 646 598 L.Adrikorn (008 galerist)  veel infot: 5580132 ( K. Kiik Eestis)

18 detsember kl 18 avatakse galeriis 008, Moodsa Valgustuse ruumides Anton Aunma maalide näitus.

Aunma on viimased 15 aastat maalinud obsessiivse järjepidevusega minimaalseid merevaateid ja lakoonilisi maastikke,
 mentaalseid kujutisi füüsilisest reaalsusest.
Need on nagu väljavalitud kaadrid lõputust makromaalist, pilgust, mis jälgib tuhandeid aastaid öist merd ja keerab selle aja
 jooksul 180 kraadi ümber enese telje.
Kui need maalid oleksid muusika, siis oleks see tume boreaalne drone-ambient. Mööduvad monotoonsed miilid väljaspool
 ratsionaalset teadvust. Tardunud kaadrid mingist pidevast, jätkuvast ja aeglaselt varieeruvast seisundist.
Protsessid, mille jälgimiseks peab jälgiv vaatlemine omandama kinnisidee mõõtme.
Immanentsed seisundid teadvusspektri ülemistest sfääridest.

Hoolimata näiliselt konservatiivsetest enesepiirangutest (idealistlik strateegia, dekoratiivne formaat, maastikumotiivid) ja
 samas just nende tõttu on Aunma kunstniku/maalijategevus omamoodi seisukohavõtt - vastandumata kaasajale tegeleb ta
 kujutamise probleemiga, ideaalse pildi maalimisega. Tema mänguväljaks on seega autonoomne ruum, mis liigub raamistatud
 territooriumil pildi pinna ja sügavuse vahel, ulatudes igavikulise filosoofia laiustesse.

Käesolev väljapanek on Anton Aunma viies isiknäitus.

pressiteade ja näituse helitaust: Kiwa



HELLEMANI GALERII PRESSITEADE
Kolmapäeval 19. novembril kl 20.00 avatakse Hellemani torni galeriis  Müürivahe 48, Tallinna vanalinnas
koos animafilmide festivaliga Animated Dreams,  Priit ja Olga Pärna uue animafilmi „Elu ilma Gabriella Ferrita”
põhjal valminud näitus.

Näitus jääb avatuks PÖFFi lõpuni ja hakkab seejärel ringlema filmifestivalidel välismaal. Avatav näitus tutvustab 
laiemale publikule filmi valmimisega seotud materjale - originaaljoonistusi, eskiise ja suurendusi filmikaadritest.
Kuigi näitus annab hea ülevaate animafilmi „Elu ilma Gabriella Ferrita” valmimisprotsessi keerukusest ja kihilisusest,
on see hästi vaadeldav ka ilma mainitud filmisüžeed tundmata.

„Film – nagu ka elu – on piltide rida. Kinos on need kaadrid, Elus silmapilgud. Nende piltide rodu, lükituna ajateljele,
moodustab loo.  Nii elus kui kinos on kauneid hetki, kus tahaks Aja maha võtta, peatada hetke. Elus tähendab see joonistada,
maalida, teha foto. Kinos on võimalusi mitmeid. Üks neist on minna näitusele, kuhu on seinale riputatud parimad hetked
„Elust ilma Gabriella Ferrita”,” selgitab Priit Pärn.
Eesti Joonisfilmi stuudios valminud 43-minutiline animafilm „Elu ilma Gabriella Ferrita” esilinastus oktoobris.
Filmi on võimalik vaadata  Ka animafestivali rahvusvahelises võistlusprogrammis, 20. novembril kl 16.00 kinos Sõprus ja
Tridensi Balti täispikkade filmide konkursil 4. detsembril kl 17.30 Kinomajas.
 
Näitus on avatud iga päev kell 11.00 - 18.00, 19. novembrist - 7. detsembrini Hellemani torni galeriis, Müürivahe 48.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Joonisfilm,
008 galerii ja Kulbert. Näitust korraldab PÖFFi animafilmide festival Animated Dreams.
 
Lisainfo:
Margit Säde
animafestivali projektijuht
56 28 56 80
margit.sade@poff.ee
www.poff.ee/anima








PRESSITEADE
 

13. novembril kell 16.00 avatakse galeriis 008 Moodne Valgustus kahe noore kunstniku
Martin Vaheri ja Triinu Lille graafikanäitus "Remiksid".  Kokku said need kaks kunstnikku näitusttegema lihtsalt jah sõnast.

Ja ega töödel ei olegi ühist peale elulise kummalisuse, mida igapäev või minevik meile pakuvad. Olge avatud nägema ja te näete,
nii seda mida näidatakse kui ka mida teil ongi vaja antud momendil näha. Sama väljapanek oli esimest korda üleval 2008 mais
Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses ja nüüd sai ka pealinna toodud.

Martin Vaher tegeleb ürgset puulõiget imiteeriva linooliga. Ta kasutab tehniliselt, keskaegset puhast selget lõikejoont,
mis võimaldab mürata jälgida visuaalseid kujundeid ja ja suurepära-seid ideid. Ta ühendab piltides keskaegse stilistika ja
tänapäevased teemad: mungad läptop-idega tundi andmas, Burger Kingi kuningad, daamed ehitustöödel. Kuigi esmapilgul
võivad mõned tööd isegi koomilistena tunduda, sisaldavad nad jõuliseid ja mitmekülgseid mõtteteri meid ümbritsevast.
Ajalugu kordub, ainult materjal muutub.

Triinu Lille remiksib digitaalgraafikas. Ta sobitab erinevaid kujundeid kokku enneolematu-tesse situatsioonidesse
(või olnutesse, mida pole tähele pandud!). Kasutades nii inimest kui objekte loodusest(koer ja hobune sillal, tüdruk
kosmoselaevas, x-mandala liblikaga), proovib visualiseerida igapäevast kulgemist mitte ainult füüsilisel tasandil,
vaid ka aja võtmist enese jaoks sisemisteks uuringuteks. Triinu Lille enamus töödest lendavad läbi kollased liblikad.
Kas siis sümboolse märgina või lihtsalt lendamise pärast. Mõlemad on päevakorras. Seosed, mis esmapilgul ei
pruugi kohe pärale jõuda, kuid pikemal vaatlemisel kooruvad huvitavateks kõnelusteks. Ja muidugi värvid !

Näitus jätab vaatajale ruumi puudutatud teemasid uudistades isiklikke ajumärkmeid mõlgutada.

Väljapanek galeriis 008 Moodne Valgustus, Rävala 7 jääb avatuks 13.
novembrist  kuni 9. detsembrini E-R 9-18

Olete oodatud! Ja suured tänud kõigile!

Parimat,
Martin Vaher ja Triinu Lille

 
 























Galerii 008 teatab: neljapäeval 18.septembril kell 17 avatakse Moodsa Valgustuse ruumides, asukohaga Rävala 7,
 Lembit Küütsi isiknätus "PÄEV POLE, ÖÖ EI OLE,..."

Näitusele on välja pandud pildid erinevatest aegadest. Alates loomingutee algusest 1992. aastal kuni tänaseni.
On õlimaale ja pliiatsitöid,  on tushijoonistusi ja digitrükki. Suured ja väikesed segamini. Mõnedki pildid on muusikast
 mõjutatud. Mütoloogilistele teemadele on leitud omamoodi esitusi. Kõike seob aga ulmelisus ja nägemuslikkus.

Mäng käib teadvuse ja hämaroleku, une ja ärkveloleku, päeva ja öö piiril. Üleminekualadel on taju eriliselt terav.
 Teadvustamata tegevuse  valikud on siiski õpituga häiritud.

Tartu kunstnik Lembit Küüts jagab külastajatele näituse tagamaid:
" Arstid ja kunstnikud on kuidagi hingesugulased. Arstid huvituvad sellest, mis tingimustel inimesed surevad.
 Kunstnik tunneb huvi selle vastu,  mis tingimustel inimesed elavad. Arstide huvi pöhjus surma vastu on soov elu
 pikendada, et oleks keda ravida. Aga kunstnike huvi elu vastu ei  peaks olema suunatud selle lühendamisele,
et saaks tõeks kiri " ars longa, vita brevis est".

Näituse pealkirjaks "Päev pole, öö ei ole,...", on read Ernst Enno luuletusest "Nii vaikseks kõik on jäänud". Elin Toona,
 Ernst Enno lapselaps,  kirjutab oma raamatus "Rõõm teeb taeva taga tuld", et tema vanaisa ja vanaema olid kokku
 leppinud nii, et kui keegi neist peaks hakkama lahkuma  sealpool-susesse, siis püüab mineja viimasel hetkel teada anda,
 mis seal ees ootab. Aga kui Ernst Enno lahkumise hetk oli kätte jõudnud, siis oli tema  viimane teade manalateelt,
et kõik on hoopis teisiti... Aga mismoodi asjad sealpool on, ei saanud siiajääjad teada.

Eks ole inimene ikka püüdnud pilku heita sinna, kus puudub kestvus ja ulatuvus, see tähendab, et pole aega ega ruumi.
 Selleks on tehtud  igasuguseid katseid. On mediteeritud ja seenemürki proovitud. Kuid on üks laul, ja see on ka meie
  laulupidudel kõlanud "Eks teie ju tea,  et te Jumala tempel olete...". Olge head, piiluge sinna templisse, vaadake iseendasse.
 See on kõige lühem tee ühenduseks kõiksusega.

Liha käitlematus ei lase vaimseid varusid kasutada. Vaimse ja lihaliku vastuoludest tõuseb inimeseks olemise tusk.
 Kas mõistuslikkus on omane ainult inimestele või läbib meid kõiki mõistusliku kõiksuse ruumvõre värin?

Kunst osaleb vaimsete toimingute (subreaalsuse) meeleliselt tajutavaks muutmisel. Kunstilooming on kehatuse
 tehiskehastus. Looja lõi inimese  oma näo järgi - loojaks.

Kunst on:
teadvuse tumedate tagamaade,
süüdimatute silmade,
valgusega harjumise hetke
vaimupinge värin -
ülejäänu on käsitöö".



Lembit Küüts / september 2008

Näitus jääb avatuks 04. novembrini, E-R 9-18, info 56 646598, 6676673








Galerii 008 teatab: neljapäeval 17 juulil kl 17 avatakse Moodsa Valgustuse ruumides Toomas Volkmanni kauaoodatud isiknäitus pealkirjaga Jeunesse Fatale.

Fotokunstnik Toomas Volkmann ilmus näitustele 80-90ndate vahetusel, kui fotot hakati tunnustama iseseisva kunstivormina.
Tausta poolest arsti ja näitlejaharidusega, Lembit Petersoni legendaarse sektantliku rändteatri kogemusega, vanamuusikaansambli Hortus Musicus hõbekõri tegutseb algul pseudünüümi Tristan Mann all, töötades nö "postmodernistliku kehadiskursusega", haakides motiive antiigi ja kunstiajalooga, rebides fotosid ja kleepides uuesti kokku, lavastades tihti iseend. Järgmisena saab temast üks eesti reklaami- ning kaasaegse moefoto traditsiooni rajajatest. Volkmanni esimene isiknäitus toimub niivõrd ammu kui 1979, järgmine alles 1995 Londonis ning veel mõned galeriides-kohvikutes kodumaal. Samasse aega jäävad ka tema fotograafia ja stilistikaõpingud Londonis.

Hoolimata vähesest näitusetegevusest on Volkmann üks perfektsemaid neopop-kunstnikke, kellel pole oma loomingu jaoks vaja galeriisid ja muuseume, kes kehastab ja kehtestab oma loomingut popis kui elusfääris: klubides, ajakirjades, seltskonnas, elustiilis. Eesti 90ndate plahvatuslikus fotokunstitegevuses jääb ta marginaalsele positsioonile, liiga erinevad on tema teemad ja kunstilised tõekspidamised 90ndate fotot defineerivast DeStudiost ja Linnapi koolkonnast. Ühiseid esteetilisi kriteeriume jagava Linnar Priimäega on mõlemad teravalt kritiseerinud kohalikus kunstis kohustuslikuna valitsenud tõsidust ja raskemeelsust, igatsedes rohkem ilu ja mängulisust. Kui kaasaegses kunstis juuritakse igasugune ideaali mõiste otsustavalt välja, kui fotokunstis käsitletakse seda küünilises või kontseptualiseeritud võtmes, siis Volkmann ainsana jääb ideaale otsides täiesti tõsimeelselt ausaks. Luues moefotograafina ametlikku ilutrendi ja lavastatud ideaale, jääb ta vabakunstnikuna selgete ja maneristliku portree ikoonitunnustega inimese kujutamise juurde.

Ka Volkmanni avatav näitus Jeunesse Fatale tegeleb mitteametliku iluga selle algupärases ning loomulikus poeetilisuses. Praegusel ajal on poeesia politiseeritud, peamiselt selle üleküllastamise või selle ignoreerimise tõttu. Ilu määratlejateks on maitse (mis on üldjuhul rikutud, nivelleeritud) ja kaubandus (mis seda nivelleerib ja ühtlustab). "Ilu" oma tavakeelses tähenduses on suur ja ühekülgne mõiste nagu "riik" - impeerium, kuhu mahuvad vaid vähesed "alternatiivsemat" või "erinevat" ilu mõistet omavad subkultuurid, mille saatuseks (kuna nende tekkimise eelduseks on lubatavus), on juba algusest peale saada meinstriimi integraalseks osaks.

Kuskil on ka muu ilukultus, aga see on transpersonaalsel kujul inimeste sees ja vahel, sellele on parem politiseerimise ohus sõnakuju mitte anda. Et ilutaju viiks inimesed kokku, selleks on vaja kunsti, mis samuti sõltub mainest ja poliitikast, aga millele on õnneks omane töötada vastu impeeriumile. Pilt sõltub raamidest, aga Volkmanni puhul vaatab pilt vaatajat - järjekindlalt lavastab kunstnik portreesid, kus pildilolija vaatab sind ja näeb et hoopis sina oled raamis - ebatõeline, fikseeritud, kõrgläike ja klaasialune ja lamineeritud. Idealiseeritud ilu kujutades ei loo Volkmann tavapärast passiivse romantilise süütuse ja ihaleva subjekti konstruktsiooni, tema jaoks ei ole seega pildistamine mitte "teise" vaid "sama" loomine. Suhe kaduvuse ja nostalgiaga on veel ambivalentsem, aga pilt kui fikseeritud hetk on sündinud.
Loomuliku ilu pildile püüdmine on ketserlik akt ja Volkmanni fotosid vaadates mõtlen ma, et jumal võiks olla suur tagurpidi töötav photoshop, kes armastab oma eksinud tallesid ja annab neile tagasi just nende enda näo.

pressiteate koostas
Ki wa


Näitus jääb avatuks kuni 19.august
E-R 9-18 Rävala 7

Info: Lea Adrikorn, 008 galerist
Gsm: 56 646 598
e-mail: 008@008galerii.ee






















Galerii 008 avab uue galeriipinna Hellemani tornis, Müürivahe 50
Minna Hindi näitusega "VESTLUS vs PUUDUTUS"
Avamine esmaspäeval 19. mail kell 18.00 perfomancega Prantsuse kunstirühmituselt Elsadéle.
Näituse külastamiseks vajalik eelnevalt broneerida aeg:
http://vestlus-puudutus.com või avamisel kohapeal. Külastajate arv on piiratud.
Kes ees see naine ! Näitust võimalik külastada kuni 03. juunini.

Info:
Minna Hint +372 55 660885 ; e-mail:minna@city.ee ; http://minna.city.ee
Galerii 008 +372 56 646598 : e-mail: 008@008galerii.ee



08. mail kl 17 avatakse 008 Galeriis Sasha Tsyganovi näitus
„Night Train Memories”

Näitus koosneb kümnest maalist, mis on teostatud segatehnikas (kollaaž,õli). Keskmine maalide suurus on 90/110 cm.
Taustamuusikaks on valitud ambient-stiilis muusika.

Kunstnikule meeldib mõelda sellest, et meid ümbritsev maailm on palju keerulisem ja salapärasem kui see, mida me
 oleme harjunud nägema.

Tegelikult eelistab kunstnik lõpuni mitte avada oma tööde tähendust.
Autor jätab vaataja mõtetele liikumise vabaduse. Igaüks leiab enda jaoks mingisuguseid assotsiatsioone, tõlgendab
 nähtut vastavalt oma individuaalsele tajule.

Kollaaži kasutamine on kunstniku jaoks väga tähtsaks koostisosaks. Fragmen-
did ja tegelakujud leiab ta perioodikat sirvides – tema jaoks on see omamoodi kontakt ühiskonnaga.

Teisaldades oma tegelasi ühest ümbruskonnast teise, nendele võõrasse maailma, saavad nendest selle paralleelse,
kujuteldava maailma elanikud...

Näitus jääb avatuks kuni 10. juunini










Neljapäeval, 20. märtsil avatakse 008 Galeriis
Mall Nukke näitus "Ringlused.Kollaazhid" 

„Näituse keskne kujund RING on väljapääsmatuse, kinnisuse, rutiini
sümbol. Küllaltki abstraktsed ja laialivalguvad mõisted "elutee",
"karjäär", "rutiin" on saanud minu töödel abstraktse mustri kuju,
mis siugleb ringi-ja ovaalikujulistel töödel.
Näituse pealkiri "Ringlused" sai inspiratsiooni tavaväljenditest
"ringkonnad", "sõprade/tuttavate/kolleegide ringis", ka lausest 
"nagu orav rattas..." jne. 
Need on suletud süsteemid, kuhu nii sisse kui ka välja saada on
raske. Need on pöörised, mis võivad ka toimida kui mustad augud,
neelukohad.
Tööd on teostatud kollaazhis, kasutades selle suurepärase tehnika
erinevaid võimalusi ja võtteid.”
 Mall Nukke
 
Eksponeeritakse 12 teost.
Näitus jääb avatuks 15. aprillini
E-R 9-18, Rävala 7
Info: 56 646 598
e-mail: 008@008galerii.ee 
 
 
 





















Reedel, 15. veebruril kell 17.00 avatakse galeriis 008 Jasper Zoova näitus”Teekond.Miraazhid”

Zoova esitleb näitusel oma uut joonistusssarja, mis on tehniliselt pretensioonitu, sest mida sa tuśśi või vildikaga tõmmatud
joonest muud arvad. Kahtlust pole, sarja põhiprobleemiks on lugu, mida jutustatakse.

Joonistuste seeria võtab üles jutustada keerulist ja segaselt kulgevat lugu.
Põhikarakteriks on Zoova selgituste järgi vangistatud narr, kes peab jalgade külge aheldatud pommidega jõudma üle maa ja mere
turnides, ujudes, uppudes ja jälle elustudes pärale jõudma mingisugusesse templisse. Templisse. Ilmselt on tegemist üldistustega.
Zoova lool on tugevad muinasjutu tunnused, kuid sama Zoova, kes kogu oma karjääri vältel on tegelenud lapsepõlve nostalgiatega, oskab
muinasjuttu karta. Muinasjuttu peab tänapäeval kunstnik kartma sel põhjusel, et tegemist on vanaaegse lineaarse jutuliiniga, mis viib
vältimatult kindlaksmääratud lahendusteni. Nagu Arrakul näiteks juhtub.
Modernistlik jutustuse koolkond leiab , et peab muinasjutu traditsioonile vastu seisma, sest elu ei ole sidusalt ümberräägitav süsteem,
vaid kõige ehtsam kaos.
Uus jutustuse liik on sündinud.

Zoova esindab seda nii hästi kui oskab ja lähetab muinasjutu riismeid kohendades teele düstoopse seikluste ja ja juhtumuste massiivi.
Siis jõuab vangistatud, aheldatud ? narr pimedate laste linna, kus puhub vaesekestele flööti ning avastab remote controllandi,
kus saab raadioteel juhtivat mäge liigutada . Mingis dimensiooninihkes juhtub narr pühakute-munkade maale Shambhallasse
kus ta järgilohiseva pommiga palju lärmi teeb ja kukerpallitava munga rüüd mööda pääseteed otsib.
Miraazhides juhib kangelast, kes on ühtlasi narr, minevik. Kunstnik kirjutab õige muinasajutu tunnustatud stseenikesi ümber üldisemaks
ja kaootilisemaks sündmustikuks.
Relativismi jagub Zoova joonistustesse ohtrasti ja aja-ruumi mõistetest on täielik segadik saanud. Zoova truudust lapsepõlvemaailma
autistlikule miraazile ei saa ülesse kiita ega ümber lükata. Loo lõpus peab skripti järgi kangelast ootama Tempel, mis traditsiooniliselt
vastandub terrorile, kaosele ja kurjusele.
Templite usutavusega on lood nagu nad on. Zoova on järelejätmatu mõnedes new age põhimõtetes ja ja üldse on ta softi armastav kunstnik,
kes teravatest seiklustest meelsasti nurgad maha kribib.
Narri kogu aeg juhatatakse ja abistatakse, isegi kõrbes on väljas vastavad viidad järgmiste miraazhide kohta. Kui see toimuks
teatrilaval, oleks suur osa kooril, kes narri õiges suunas minema keelitaks.
Selles punktis kaotab loo jaburus õigustuse. Inimlikud hirmud saavad ülekaalu, röövliloo sündmustik pannakse kõrvale ja mängu astub Tempel.
Erinevalt Zoova hiljutisest Graafikatriennaalil eksponeeritud projektist „Parallel Euro”, ei soovi kunstnik maailma muuta st. narr ei taha
maailma muuta, sest eeldab inimlike seoste olemasolu ja juhtivat toimimist.
Niisiis on see tõeline mõistulugu narrist.

Tegelaskujude karakterite aluseks on joonistuslaad, mis käinud läbi hirmsa disainiprotsessi ja on degradeeritud traditsiooniliseks mooduliks.
Karakterid on iseenesest üheülbalised nagu animafilm ette näeb, silma torkab üksnes nende infantiilne algupära.
Zoova joonistused on seotud uuema põlvkonna animafilmi spetsiifikaga, mis peab lugu märgilisest, primitiivsuseni lihtsast keelest ja tüübistiku
individuaalsusest, kus selgete sootunnuste kõrval on vaja üksnes mõningast ilmestamisoskust.
Kunstnikul on kaks kätt-ühe sirutab Disnyladi suunas välja ja teisega sobrab semiootilises märgikeeles. Pole paha.


Eha Komissarov


Näitus jääb avatuks 11. märtsini
E-R 9-18, Rävala 7
info: 6 676 670

galerist L.Adrikorn
+372 56 646 598
008 Galerii

www.008galerii.ee
008@008galerii.ee






CV
JASPER ZOOVA

jasper@labor.ee
s. 1975


2001-03 "Stichting Ateliers" külalisateljee, Amsterdam
1998- ... Eesti Kunstiakadeemia, magistriõpe
1993-98 Eesti Kunstiakadeemia, bakalauruseõpe

näitused:

2007 ”Parallely yours” koos Margit Sädega, Kling & Bang galerii, Reykjavik
2007 ”Suurlinna Tuled?” Pärnu Muuseumi Näitusesaalis
2007 “Vaimsuse Barrikaadidel” koos J.Visnapiga Eesti Litograafiakeskuse Galerii,Pärnu
2006 “Tallinn” Draakoni Galerii, Tallinn
2005 "Hea saak" kuraatoriprojekt koos Toomas Altnurmega, Multikultuurimaja, Tallinn
2003 "Kirgastumine III", "Jazzcafe", Ringi 11, Pärnu
2003 "Zoo/Kunst on mõrv", kohvik "Kuku", Tallinn
2001 "Tööd", koos Tuukka Kailaga, Muu Galerii, Helsinki
2001 "Eestimaa maastikud" koos Arnold Laugusega, Kastellaani Maja Galerii
1999 "Eesti kui märk" koos Kiwaga, Eesti Saatkond, Praha
1999 "TLL-EZE" koos Tarvi Laamanniga, Kunstihoone Galerii, Tallinn
1998 "Kirgastumine II" Galerii Sammas, Tallinn
1997 "Laste Ristisõda" Raatuse Galerii, Tallinn
1997 "Vabaduse Lõhnad" koos Martin Pedanikuga, Muu Galerii, Helsinki
1996 "Kirgastumine I" Mustpeade Maja Galerii, Tallinn

grupinäitused/ festivalid:

2007 ”Poliitiline/poeetiline” Graafikatriennaal, Kumu
2007 ”Kestev minevik.Nõukogude aegsed märgid Eesti uuemas kunstis”, Kumu
2006 “Elavad Skulptuurid” A.Härmi kuraatoriprojekt ,Tallinna Kunstihoone
2005 "LoveCity" avaliku linnaruumi projekti Trichtlinnburg raames,
Tallinn, Salzburg, Maastricht
2005 "Hääled" Marco Laimre kuraatorinäitus, Eesti Kunstimuuseum
2003 "Tsivilisatioonide kokkupõrge", Mari Sobolevi kuraatoriprojekt, Pärnu Kontserdimaja
2003 "Viimane kangelane" Eha Komissaarovi kuraatoriprojekt, Eesti Kunstimuuseum
2003 "Meeting Place" Põhja-Euroopa kaasaegne kunst.
Rahvusvaheline rändnäitus- Norra, Rootsi, Soome, Eesti,Läti, Leedu
2002 "Robodock" squatterite teatri ja kunsti festival, Amsterdam
2001 "Multikultuurimaja Ratastel" poliitilise kunsti ja poeesia festival, Narva- Jõesuu
2001 "Loomade Farm" uue meedia, video ja elektroonilise muusika festival, Riia
2000 "Supervision" videokonverents, Sorose Kaasaegse Kunsti Keskus, Moskva
2000 "Kimaf" rahvusvaheline kaasaegse kunsti festival, Kiiev
2000 "Provintsitüdruku unistus" korterinäitus, šoti, poola, leedu
ja eesti noor kunst, Sopot, Poola
1999 "Ars Novi" põhjameremaade kaasaegne kunst, St. Nicholase kirik, Greifswald, Saksamaa
1999 "Lääne-Ida Diivan" eesti noor kunst, Göthe Instituut, Frankfurt
1998 "Ilus lugu" Kunstisuvi`98, Kuressaare Kultuurikeskus

tööd kollektsioonides:

2002 “The Dream” digitaaltrükk lõendil , Eesti Kunstimuuseum
2005 “About vremja” video 5 min. Beta sp, Eesti Kunstimuuseum

Näitusekujundused:

2006 ”Kadunud ja veel ehitamata kirikud”, sakraalse kunsti näitus,
Pärnu Muuseumi näitusesaal
2007 ”Mida kõike ei koguta” filatelistide näitus, Pärnu Muuseumi näitusesaal
2007 ”Raua lugu II” sepiskunsti näitus, Pärnu Muuseumi näitusesaalis






































PRESS RELEASE


Subject: Art Exhibition (One Person)

Artist: Ismael Oliveira

Local: 008 Gallery – Tallinn - ESTONIA

Date: 12th – 20th of November 2007

Open: Monday to Friday – 9am to 6pm

Add.: 008 Gallery
Rävala pst 7 10143 Tallinn
push – tel.: +37 256646598 +372 6676670
www.008galerii.ee 008@008galerii.ee

Opening: Sunday, 11th of November at 3pm

The exhibition entitled “Over-Layers” and signed by Ismael Oliveira will be opening at Tuesday,
11th of November at 3pm in the 008 Gallery Galleria located at Rävala 7 , Moodne valgustus , in Tallinn.

Ismael Oliveira is a Brazilian artist and will show a One Person exhibition presenting around 30 works on paper
 in the small sizes. This showing treats about his own personal universe of plastic researches evolving a searching
of color on which is implicit the technique and the material.


“Over-Layers”


Since a long time I have developed an intensive work guided by drawings exercises and, more recently, some
 results  of those skills start to sprout towards my paintings. It was very interesting let me drive by the drawing’s
 possibilities and, on this way, I have figured out an interesting capacity of the lines which is to mix different forms
 of different subjects in different positions and to combine them over each others so that, in the end, I practically
couldn't distinguish what I had done.  Due to that, I felt I conquered a marked density.

Hence, I had found a large field to let the ideas and the forms run free. I had reached an acquaintance in which
 freedom is the  main goal in art as well in life. Giving up my old worries such as virtuosities results, abilities to
represent the majestic of the  world's forms, I found a rich ground for the germination of my poetical artistic language.

In 2006 I baptized those procedures in a body of work called “SOBRE-POSIÇÕES”. The title is a specific meaning
 in the Portuguese  language, because it can mean different senses like over-layers, but also refers to different
 attitudes to have in the same space  and also signifies about the variations of the support’s position used when
 working on it.

For this current exhibition on the 008 GALLERY which I had the honor to be gently invited by Mrs. Elena and
 Mr. Edson Cardoso,  I brought four different series, all gouache on paper, and they all were made by using a mix of
 different layers where, on each layer,  I was moved by specific motifs like Faces, Flowers & Architectures forms.

On these works I usually started with a first layer which would be the color background. After that, I began
to sort random choices of  colors, brushes, strokes and motifs combining each others in different positions
 as the works are developed.

It is very pleasing process to find a way in which I can let the gestures go free so that the errors become
an important ingredient on  this process. Thus, I could increase speed, density, and in the end the work practically
 merge into an abstract appearance.

In fact, I work with figurative forms and combine, mix and superimpose them so that they morph into abstraction.
 Acting in the more  directly way possible, changing the subjects, combining colors and mixing procedures.
Chemical and Chromatic actions!


ISMAEL OLIVEIRA
08/20/2007
São Paulo(SP) - Brazil

Ismael Guimarães de Oliveira was born in São Paulo, Brazil, in June 28,1961.

Since his childhood and youth he was acquainted with eclectic experiences, from classic music and photography
 to aviation, engineering, physics, carpentry, etc. In 1978 Ismael began his engineering studies at Escola de Engenharia
 de São Carlos (São Carlos Engineering College), of the Universidade de São Paulo, USP (São Paulo State University, USP)
having graduated Mechanic Engineer.] During his college years Ismael developed several cultural and artistic activities
having constructed his
own photo laboratory in 1981,  when his initial interest cinema and fine arts came to light.

In 1985 Ismael had his first personal exhibit, drawing on photography which took place at Centro Cultural São Paulo.
The artist first collective exhibit, took place at III Salão Paulista de Arte Contemporânea (III Contemporary Art Salon
of São Paulo),  his works  exhibited mixed media on photography. On both exhibits Ismael's works had the partnership
 of José Sidney Leandro and both events took place in the city of São Paulo, Brazil.

In 1995 Ismael went to New York where he had personal contact with the works of William de Kooning, Jackson
 Pollock,  Pablo  Picasso and Miró, among others. In 1997 Ismael was introduced to the artist José Roberto Leonel Barreto
 with whom  he started  his real and deep studies about painting. Still in 1997 he had his first painting exhibit at FUNARTE,
São Paulo , Brazil.

In 1998 Ismael made his first work about Environmental Art named "Pirâmide Social" (Social Pyramid), an installation
in the city of Itanhaém (a seaside resort in São Paulo State). The work is built of concrete pipes, stone and acrylic paint;
 it measures  3 meters high and 11 meters diameter.

From 1999 on Ismael has attended many Art Schools and Courses keeping in touch with artists, art critics and curators.

In the year 2000 he traveled to the South of Brazil and South America. In Montevideo, Uruguay, he saw in person the
 works of Joaquim Torres Garcia, Pedro Figari and Rafael Barradas. The same happened in Buenos Aires, Argentine,
with the works of  Lucio Fontana,  Gyula Kosice and Julio Le Parc among others.

From 1999 on Ismael began with annual exhibits in Brazil and Europe (Spain and Portugal).

In 2001 Ismael started a Pos-graduation course in Fine Arts at USP where he concluded 42 credits.

In 2002 Ismael worked for Mr. Kim Esteve art collection organizing it and making its catalogue thus he contributed
 with de production of the book “The Keeper”, an historical review of Mr. Esteve life as an art collector. Mr. Esteve is
 a member of the International Council of the  Museum of Modern Art - MOMA, New York, USA.

Ismael exhibited in the cities of Piracicaba and Atibaia (both in São Paulo State) at the Salão de Arte Contemporânea
 de Piracicaba  (2002) and Salão de Arte Contemporânea de Atibaia (2003), respectively.























Impacti raames : Ly Lestbergi kuraatorprojekt
Galerii 008: _VALGUST(R)ÜKID / LIGHT PRINTS_

Näituse idee sai alguse EKA graafikaüliõpilaste fotogrammi kursusest. Lahtiseletatuna on see tehnika, kus fotograafiline kujutis saadakse kaamerat kasutamata. Tegemist on kõige otsesemas mõttes valgustrükiga ehk valgusega joonistamisega. Kujutis jääb fotopaberile negatiivis-kõige enam vakgust saanud pinnad muutuvad mustaks ja valgusest puutumata kohad jäävad aga valgeks.
Fotogramm tükeldab argireaalsuse sündmuste jälgi üksühese koopiana Fotopaberi säritamise ja ilmutamise juures kasutatud tehnilised lisamanipulatsioonid aitavad esile tuua kunstniku subjektiivse maailma. selle näituse märksõnaks on seriaalsus-
koos on eksponeeritud ühe motiivi erinevad valgusfaasid, kus peamotiivi taustaks olevad saatekujundid muunduvad pildist pilti.
Nii on igal valgustrüki tükkide masaiigil vaatajale jutustada oma väikene lugu.

Osalevad EKA graafikaüliõpilased : Britta Benno, Siim Kasemaa, Klemet Martinus Daane,
Lauri Koppel, Oliver Laas, Kadri Mägi, Maarit Soobik, Helen Unt, Olivia Verev

Avamine esmaspäeval, 15.oktoobril kell 16.00

Näitus jääb avatuks kuni 23.10.2007, E-R 9-18, Rävala pst 7, Tallinnas


Alates 24.10 kuni 06.11 jätkub Andro Kööbi näitus "SUVI"


Info: 56 646 598
www.008galerii.ee












Lotte Jürjendal
PILDIKESI PAUNVEREST
Galerii 008
10.09 -02.10.2007

Neljapäeval  20.  septembril avatakse kl 17  galeriis 008 avangardistliku elukunstniku ja art-disco bändi Stella lauljanna
 Lotte Jürjendali esiknäitus Pildikesi Paunverest.
Näitusel on oma eellugu, mille pean rääkima raske südamega, et ei jääks ekslikku muljet, justkui antud näituse puhul oleks
tegu kunstnike liidu seeniorsektsiooni kuuluva umbes saja aastase tädiga, kes umbes 1939ndal aastal illustreeris
Oskar Lutsu kogutud  teoseid, millega tema kunstnikuteekond  ka kahjuks piirdus.

2004ndal aastal väisasid minu ja Andres Lõo ateljeed Lotte Jürjendal ja Hannele Turu. Mõlemad kunstikeskkooliõpilased,
mõlemad noortebändide kohta üllatavalt omanäoliste rock-gruppide karismaatilised lauljannad – Lotte Kwing Kunksis ja
Hannele Les Diamantsis. Hannele Turu käsutati pikali ja tõmmati pliiatsiga tema ümber lohmakas kontuur, mis lõigati välja ja
maaliti-kollazhitati-assamblaazhitati üle. Meie seinale sündis uhke elusuuruses kunstiteos  pealkirjaga „Ennast täis kusenud naine”.
Oli selge,et tegu on oma loometeekonda alustavate noorte lootustandvate kunstnikega.

Mõni aasta hiljem saatis Lotte mulle fotosid oma maalidest. Tegu oli high-level trash-glamiga. Popkunstiga selle sõna kõige popimas
mõttes. Värvilise ja  plakatlikuga, teemaks diskod, kokteilid ja papagoid. Vahepeal oli Lottest saanud täiesti sõgeda all-girls bändi
Stella laulja.  Tema arty-farty glämmstiil avaldus nii lavapoosis, imagos, muusikas kui maalides. Stella kontserti kohta olen ma
kirjutanud varem järgmised read: „Oma helgeimatel hetkedel kostavad nad nagu  80ndate koolibänd, kes imiteerib 70ndate diskot
ja 90ndate eurodiskot,  viiulit on miskipärast mängima võetud muusikaõpetaja, kes kasutab efektiblokke,  mis alles 20 aasta pärast
leiutatakse. Lauljatar Lotte Jürjendali lavapoos on ülimalt rock’n’roll, täiesti siiralt vabameelne ja sellisena ka vägagi usutav. 
Kõrisse on tal ilmselt  multiefekti-protsessor opereeritud, kuidas muidu seletada imelikku tulnukahäält, nagu ta teha oskab.
Popmuusika avangard oli  ennast vähemalt selleks õhtuks tõestanud.”

Selliselt pinnalt siis võrsub Lotte Jürjendali näitus, mis illustreerib eesti rahvakirjanduse kaanoni absoluutselt keskmes oleva kirjaniku
teoseid,  tehes seda  täiesti ootuspärasel moel ning isegi söejoonistena. Mis omakorda on täiesti ootamatu, vaadates, millise innuga
tänased kultuurnikud  lammutavad valdkonda,  mis enamuse meie kultuuriruumi elanike jaoks seostub helge lapsepõlvega – Veiko Märka
dekonstruktsioon õpetaja  Laurist kui pedofiilist, Vaapo Vaheri uurimus pedofiilsetest motiividest Muia Veetamme lasteluules,
lastesaadete  rämeparoodiad jne.  Veidi noorema põlvkonna jaoks on aga ilmselt põnevam hävitamise  asemel püüda empaatiliselt
sisse elada sellesse  kadunud maailma,  kus käidi riides ja räägiti nagu meie päevil ei keegi, eriti mitte MTVs ja klubides. Siiski on selle
näituse kontseptuaalsed  otsad sama harali ja  hägused nagu vana paju oksad. Vaadates autorit tema piltide taustal võib vaid nentida,
et neil pole midagi ühist ja  preili Jürjendal on esiknäituse  jaoks otsustanud paradoksaalsel moel teha kunsti, mida ta mingil juhul ei teeks.

PS Ülalmainitud „trash-glam maale”, mille põhjal ma Lottele näituseettepaneku tegin, ei õnnestu kunstihuvilisel kahjuks kunagi näha.
ta olla need ära kinkinud  või minema visanud. Või siis viisid rotid minema.


pressiteate koostas Kiwa
008 kuraator

Näitus jääb avatuks 02 oktoobrini . 
info: 56 646 598

Seniks:
"PILDIKESI PAUNVEREST, NAGU PEALKIRI JUBA REEDAB, ON VÄIKE KOMPOSITSIOON
PILDIKESTEST, MIS ON OTSESELT INSPIREERITUD IGALE EESTLASELE TUTTAVAST OSKAR
LUTSU TEOSEST ( JA LOOMULIKULT, EI SAA KA MAINIMATTA JÄTTA, 1969 A. "
TALLINNFILMIST" ) " KEVADE".

MEILE K6IGILE ISEGI UNE PEALT TUTTAVATE TEGELASTE NIMED, NAGU RAJA -TEELE,
VEMBUMEES TOOTS, FILOSOOFIST ARNO, LIBLE, KANDLEMUUSIK IMELIK, KÖSTRIHÄRRA,
6PETAJA LAUR, SAKSLASED-KES -TULID -YLE -J6E, ISUKAS T6NISSON, KIIR, J.N.E
-J.N.E. , RÄÄGIVAD ISEENDA EEST EGA JÄTA KEDAGI KYLMAKS.

NÄITUS PILDIKESI PAUNVEREST ON V6IBOLLA AGA HUVITAV SELLE POOLEST, ET
SISALDAB KA MINGIL MÄÄRAL N.N. " KULISSIDETAGUSEID" MOMENTE...

M6NUSAT JA L6BUSAT NAUTIMIST! "

Lotte



***




AUDIOGALERII

HELIKUNST on praegusel interdistsiplinaarsete kunstide ajal enim huvi äratav suund.
Töö helivibratsioonide kui materjaliga, nende tekkimise ja organiseerumise probleemid
on ühtpidi teaduslike uuringute objekt, teistpidi avavad uusi esteetilisi dimensioone.
helikunst on mittemateriaalne ja seega ökonoomne, kuna ta ei koorma galeriisid ja
muuseume füüsiliste kunstiobjektidega. Helikunsti ehk sound-art’i alla kuuluvad
helimaastikute uuringud, raadiofooniline kunst, välilindistused, sonoloogia, eksperimentaal-
muusika, helidisain, elektroakustiline muusika, musique concrete, kineetiline kunst,
spoken word, minimalistlik muusika jne.

Kuna Eestis on tekkinud audiohuviliste seltskondi ja tugevnenud on suhted teiste
maade praktikutega, on plaan rajada AUDIOGALERII, mis võimaldaks intensiivset
kuulamiskogemust, võimalust keskenduda ainult helimaastikele.

Galerii esimene etapp on planeeritud mobiilne: erinevates keskkondades toimuvad
ühekordsed kuulamisüritused, erinevate keskkondade ja ruumide helindamine,
dialoogid helide ja ruumi/keskkonna vahel.

AUDIOGALERII esimene üritus toimub 28. augustil 2007 kl 17.00 galeriis 008
Moodsa Valgustuse ruumides Rävala pst 7 Tallinnas.

Esinevad helikunstnikud Camille Hannan (Austraalia),
Bertuf (Prantsusmaa),
Patrick McGinley (UK),
Jgrzinich (USA) ja
 Fantomas (Eesti).

Sünergia-vajaduse puhul saab kogu ürituse vältel vaadata austraalia uue meedia kunstniku
 Van Sowerwine animatsioone.

www.008galerii.ee/008_audiogalerii

Esinejate lühitutvustused:

Camilla Hannan on austraalia helikunstnik, kes kasutab oma töö alusmaterjalina
välilindistusi. Digitaalselt töötleb ta materjale kohamälu kandvateks abstraktseteks
 teosteks. Avaldanud linna- ja tööstushelide töötlusi sisaldava sooloalbumi, töid
avaldatud ka mitmetel kogumikel. Osalenud heli- ja valgusinstallatsioonidega
 näitustel üle maailma.

www.camillahannan.com

Prantsuse helikunstnik ja programmeerija Morgan Dagunet on oma projektiga Bertuf
 avaldanud neli sooloplaati ja andnud hulga live-performance’id.
Tema helikompositsioonid loovad maailma, kus masinatel on hing ning kus
abstraktsioonid on tihedalt seotud emotsioonidega. Kombineerib akustilisi ja
 elektroonilisi helisid impressionistlikeks maastikeks. Dagunet on ka prantsuse
 elektroonilise heli ühenduse Mils liige.

http:/myspace.com/bertuf

Patrick McGinley ehk murmer on ameerikas sündinud muusik ja teatrikunstnik.
 Londonisse elama asudes hakkas ta tegema välisalvestisi, koguma erinevaid helisid ja
 looma kompositsioone. Ta on seadnud heli mitmele teatrietendusele, samuti kaasa
 löönud mitmete teiste kunstnike esinemistes. Heliloomingus keskendub ta nende helide,
 mis tavaliselt märkamatult meie kõrvust mööda voolavad “raamimisele”, millest uues
 kontekstis saavad äratundmatud, võõrad ja ebatavalised helid: praksuv süsi, kriuksuv lift,
sumisev putukas või sinu enda hingamine. Sooloplaadid on ilmunud selliste väljaandjate all nagu:
ground fault (US), bake records (Holland), s´agita recordings (Itaalia), absurd (Kreeka).
Samuti töötab ta praegu mitmete teatrikompaniidega ja on veetnud viimased aastad
 Pariisi trupiga Urba Prantsusmaal, Inglismaal ja Taanis ringi reisides. Ta on organisatsiooni
Framework kaasasutaja ja organisaator. Framework teeb iganädalaseid raadiosaateid
 sõltumatule eksperimentaalmuusikat mängivale londoni raadiojaamale Resonance 104,4fm ja
 organiseerib ning propageerib üritusi mis tegelevad välisalvestuste ja fonograafiaga.
 Patrick loob pidevalt uut materjali nii soolo kui ühisprojektides teiste heli, kujutava- ja
performance´kunstnikega.

http://www.murmerings.com/

John Grzinich, esinejanimega jgrzinich on heli- ja videokunstnik USAst, kes on viimastel
aastatel elanud, töötanud ja reisinud Euroopas. 90ndate aastate algusest töötab heli kui
 abstraktse meediumiga, teinud kompositsioone, ehitanud instrumente, konstrueerinud
 installatsioone. Avaldanud oma helitöödega plaate Euroopa, Ameerika ja
Jaapani plaadifirmade all nagu: SIRR, Cloudmirror, Staalplaat, Erewhon, Intransitive,
Elevator Bath, Orogenetics, Pale Disc jne. Koordineerib Mooste Kunsti ja sotsiaalpraktika
 keskuse Media Labi tegevust.

http://maaheli.ee/

Fantomas kasutab oma helitöödes ajulainesimulaatorprogrammidega genereeritud helisid,
 välisalvestusi, kontaktmikrofone ja võimendamata heli. Komponeeritud „sülearvuti-pop” on
 tema jaoks tundmatu valdkond. Eelloodud keele kasutamisele eelistab ta oma keelt,
 mida on numbritega keerulisem kirjeldada. Kasutab oma reaalajas sündivates
helimaalingutes kogemusi mis ammutatud psühholoogia ja fotograafia erialateadmistest.
http://fantomas.jabber.ee/

Van Sowerwine on austraalia uue meedia kunstnik, kes loob animatsioone, installatsioone ja
 interaktiivseid töid. Kümme isiknäitust, hulgaliselt grupinäitusi ning tosin auhinda ja
äramärkimised filmi- ning videofestivalidel Chicagos, Cannes’is, Melbourne’is jne.

http://www.vansowerwine.com/

audiogalerii koordinaator ki wa


Oma kõrv  on kuningas  !  Üritus tasuta
+37256646598

* * *



vaata lisaks :
 "Kleisi töödes kohtuvad Rambo ja Mussolini " Ki wa
 EPL,  23.07.2007

"Barakk`n´rolli paha poiss" Maarit Ekermann
EE, 05.07.2007

"Skvotterina lambipoes" Anu Aaremäe
Postimees,  12.07.2007

Mihkel Kleis
Commedia dell'Arte

28. juunil kl 17 avatakse galeriis 008 Mihkel Kleisi maali- ja videonäitus Commedia dell'Arte.
Mihkel Kleisi teatakse peamiselt järjekindla arendatud vormiga, rohkem või vähem
avangardistliku rockmuusika komponistina ning briljantkäelise sünte-saatorimängijana
ansamblitest Luarvik Luarvik ja Edasi. Magistrikraadi on ta omandanud kunstiakadeemia
interdistsiplinaarsete kunstide osakonnas ja näitustel osalenud täpselt kümme aastat.
Oma maalides ja assamblaazhides kasutab ta järjekindlalt "ketshupi-esteetika avangardi",
popkultuuri, plakatite ja raamatuillustratsioonide visuaalset kujundistikku ning apdeidib
kolme-nelja kümnendi taguseid arusaami avangardistlikust shokist. Popkultuuri avangardist
on tema mõttekaaslasteks ilmselt Laibach/Neue Slovenische Kunst rühmitus ja Poola
plakatikunst, raamatuillustratsiooni-dest Vello Vinn.

Kahtlemata on ohtraid linke ja võimalusi interlingvistilisteks tõlgeteks tema muusika ja
visuaalide vahel, ent see ei tundu hetkel kõige tähtsam olevat. Commedia dell'Arte on
muidugi üks petupealkiri, kuigi näiliselt on asjad on selged. Mihkel Kleisi maski taha on
peitnud end nii mõnigi iseenda karikatuuriks väändunud kangelane popkultuurist.
Oma isiku, temaatika ja töödega ta justkui kehastaks mingit totaalset megamixi
popkultuuri rist-teelt, kus üheks saavad Michael Knight, Rambo, Luarvik Luarvik,
Mussolini, Superman jpt. (Ühel internetilehel on taolisse loetelusse pakutud koguni
ames Bond ja Jules Verne.)

Lihtsalt maskikomöödia kohta on Kleisi töödes palju traagikat ja tõsidust, õõva ja
sügavust, kuigi ka sel kõigel on satiiriline läige. Nagu originaal-ses Commedia dell'Arte's
kasutab ta kindlaid ja teada-tuntud tüpaazhe nagu Charles Manson või tapjakoll
Iron Maideni plaadiümbriselt, ent kuskil laadal etendatuna lõppeks selline teater
küll vähemalt publikusse tulis-tamisega, vihkamise minutitega ootuspärase
naerukoha asemel. Videoteosed, üks neist esimesi seksuaalkogemusi lahkav
ning teine, hommage Vivaldile ainult kinnitavad tema multifilmi-hitlerlikku totaalsuseiha.
Ning Terminaatori-filmi lõpust näpatud kaadri põhjal maalitud pildil kinnitab
püstiaetud pöial "põrgus on kõik hästi".

Kolmeteistkümnenda pildina on näitusel on ka sajandivahetusest saadik kaotsis
olnud ja nüüd juhuse läbi välja ilmunud maal "Twilight Zone 5", mille neli eelnevat osa
olid eksponeeritud Kleisi viimasel personaal-näitusel "Art Of Torture" Hobusepea
galeriis kolm aastat tagasi, kuuludes nüüd kellegi anonüümseks jäänud kodaniku
kunstikogusse. Mäletatavasti oli tegu autoportreelise sarjaga, kus autor poseerib
hämaruse piiril. Eksponeeritud maalil on sel piiril näha vaid tema napoleonilik
tahtejõuline lõug ja meelad, ent vaikivad huuled. Sümboolne, kas pole?

pressiteate koostas Kiwa, 008 noore kunsti näitusesarja koordinaator

Näitus jää avatuks juulikuu lõpuni.












PRESSITEADE

Reedel, 27. aprillil kl 17 avatakse Tallinnas Galeriis 008 (Rävala pst 7)
Adeele Sepa fotonäitus "First Sight".

Noor kunstnik Adeele elab Valgamaal, on pärit kunstimeelsest perekonnast  ja
 väiksena meeldis talle väga joonistada. Kooliajal hakkas tegelema näitlemise,
 muusika ja tantsimisega ning tegi tutvust fotoaparaadiga. Alates sellest ajast
 armastab varajastel hommikutundidel jäädvustada loodust, inimesi ja
 mahajäetud majade salapärast elu. Tulevikus plaanib Adeele kogu hingega
pühenduda kunstile ja kultuurile.

Omailma poeetilised paratamatused

Adeele Sepa fotod söödavad vaataja ette teatava hulga kindlaid pildilisi
viiteid, mille puhul subjektiivsus ja universaalsus on võrdelised. Õrnas
eas tüdrukute maailm, selle juurde olemuslikult kuuluv iha tundmatu,
müstilise võõra järele, nostalgiline ajatus, pühalikult süütuna mõjuv
loodus ja sama pühalikult vaikivad vanad majad. Seletamatused ja
määramatused, enne-, pärast- ja mitte-veel-olekud. Kui poleks teada, et
see pildimaailm kattub fotograafi enda personaalse ruumi ja umwelt'iga,
võiks koguni kahtlustada simulatsiooni, võõrast katset konstrueerida
puuduolevat ihade maailma, uneluskeskust.
Küsides pildiliste käsitlusviiside kohta, mis seda kindlat atmosfääri ja
miljööd tugevalt ja vahetuna mõjuvalt koos hoiavad, pole pilt sugugi nii
selge. Selge on, et MrBurns, nagu kõlab preili varjunimi, töötab
totaalselt väljaspool nüüdse fotomaailma teemasid ja trende. Tema piltide
eelduseks on, et seal pole midagi tänapäevast, linnalikku ega tuttavat,
hetkelist aja- ja kohamomenti kehtestavat. See puuduolek annab talle
muidugi suuremad eelised töötada väga kindlas suunas, konstrueerida
reaalsust välistavaid aga koheselt tuttavlikena mõjuvaid ja kindlaid
assotsiatsioonide ahelaid vallandavaid pilte.

Käesolev näitus on Ki wa kureeritava noorte kunstnike näituste sarjas
Galeriis 008 järjekorras teine ja jääb avatuks 14. maini. Eksponeeritakse
14 fotot. Lisainfo telefonil +372 53 994 864

008 Galerii Moodsas Valgustuses
E - R 9-18
Rävala pst 7
tel. +372 56 646 598
e-mail: 008@008galerii.ee















http://www.epl.ee/artikkel/376934

„VALGE VALGUS”
Jaan Elkeni maalide väljapanek 008 galeriis / Moodsa Valgustuse näidistesaalis,  Rävala 7,
alates 01. märts kuni 02. aprill 2007.

Eksponeeritud on 15 maali, mis on valminud aastatel 2006 ja 2007.


Kunstiteadlane Eero Epner kirjutas 2006.aastal Haus galeriis toimunud näitusega „Vahepala” seoses järgnevat
 (katkend näituse saatetekstist):

"Jaan Elkeni tulek maalikunsti oli koos 70ndate hüperrealismiga, kuid juba oli võnge sees. Ülitäpsed fotogeenilised
linnamaastikud,  kuid ikka mingi varjundiga, õrna suduga, värvimölluga. Ent võttis veel aega, kuni Elken laotas
lauale   mastirea: 90ndate jõulised, agressiivsed, autori surma eitavad maalid. Kunstniku autoripositsioon on
90ndate mullistuses veel veidi segane, ühelt poolt on pööre isiklikus loomebiograafias, teisalt ka midagi täiesti uut
siinsel kunstimaastikul.  Kui tema värvijanu annaks veel kuidagi lahterdada, siis boonusträkina tuleb kaasa ka
rebiv  invasioon 90ndate tegelikkusesse.  Elken paneb kokku objektivaba ja subjektikeskse, lupsab sisse (pealtnäha)
vormitusse ning näeb seal korraga tänavapilti.  Reklaamid, meedia, rahvusvahelised suhted – kõik see on korraga
olemas, kauaoodatud  eesti kunsti kauge sugulane, kellest seni  vaid peaasjalikult kuuldud, on korraga elutoas.
90ndate teisel poolel nihkus  Elken justkui sügavamale ühiskondlikku tegelikussesse, kuid see nihe oli samas ka
pööre isiklikuma poole. Ajalugu, mälu, minevik, meenutused – kõik see, mille võib kergesti tõmmata ühiskondlikule
liistule, kuid mis samas on väga isiklik,  lähedane, sealtsamas lõuendi ja naha juurest.  Mäluteadlased on ammu
eristanud mälu kolm kategooriat, millest põnevaim on hämaraim – ala, mis mäletab asju, mille mäletamisest ta
päriselt teadlik pole.  Nii ka Elken – ta justkui mäletab, kuid mitte kogu lugu. Hetketi kerkivad pinnale  mingid üksikud
katked, ent seda võimsamad ja jõulisemad nad on,  mida rohkem neid on kontekst hüljanud.
Aga juhised?  Aga legend, mis paneks mälukaarti mööda õigesti liikuma?
Veel kord: see pole jutustus.
Sest kuidas jutustada meeleheitest, ängist, ajaloo kotiriidest?"

Ma olen Eero Epneri poeetilise tõlgendusega enda kaugemast ja lähiminevikust, kunstilisest minast, vägagi nõus.
„Valge valgus” on  „Vahepalaga” võrreldes  järjekordne samm veel väiksemate formaatide, veel selektiivsema
teemapüstituse,  veel formaalsema värvivaliku  poole. Tõsi on ka see, et seda tingib imetillukese näitusepinna
ruumiresurss.Valge ja halli  kõikvõimalikud varjundid, sekka sööstud kriitvalgest  pilkasesse  pimedusse - süsimusta,
see on selle näituse tarkvara.
Rikkalik, pillav ringikäimine värvi pastoossussega ja vohava värvimassiga lõuendi pinnal, samas ülim askees toonide
valikul ja enesepiirangud  koloriidis.  Olukord, kus värvimassi omavari pildi pinnal ja kogutud refleksid viivad piltide
tundlikule, lausa sünkroonsele reageerimisele ja kokkumängule valgustustingimustega, olemasolevate ja tulevaste
ruumikooslustega. Ülim passiivsus, samas emotsioonidest ja pursetest rikas  faktuur siinsamas  tööde pinnal.
Mille nimel see kõik?
Kõikelubatavuse eskalatsiooni ja piirideta kunsti ajastul tunduvad vabatahtlikult võetud  piirangud ja reviiride tähistamine
lihtsalt ühe võimalusena leidmaks piisavalt motivatsiooni süvenemiseks ja teatud pildilise sügavuse saavutamiseks.

Jaan Elken



+372 56 646 598
galerist Adrikorn
___________________________________________________________________________________________________________









SUPERSUPERFICIAL
Galeriis 008 Rävala pst 7 26.01-26.02.2008.
Eesti Kunstiakadeemia esimese kursuse vabade kunstide teaduskonna üliõpilaste minimalismi ja popkunstikursuste tööd.
Juhendajad Kreg A-Kristring ja Ki wa. Näituse koostaja Ki wa.

25. jaanuaril kl 17 avatakse Galeriis 008 näitus SUPERSUPERFICIAL.
Et näitusel on kõrvuti kaks ajaloolist "ismi" - popkunst ja minimalism, on ühtaegu nii juhuslik kui ettekavatsetud. Juhuslik, kuna
 vastavad kursused toimusid järjest ning tööd olid ka hindamistel koos väljas. Kaasaegse kunsti aluste raames ootavad üliõpilasi
 veel ees kontseptualismi ja kehakunsti kursused.

See juhuslikkus -pluss esimese kursuse kohta üllatavalt kõrge tase- andis aga kontseptuaalse põhjuse. Ajaloolises popi ja minimalismi
 suhte teemal pole sugugi kõik kunstiajaloolased ühel meelel. Igatahes ühendab pop-arti ja minimalismi "cool" ja isikupäratu hoiak,
modernikaifimine, mis väljendub nii teemades, stiilis kui tehnikas. Asjaolu, et üks neist tegeleb igapäeva-maailma ja teine zeniliku olemus-
likkusega ei ole segav. Ühe medali kahest küljest rääkides ei ole vaja näiteid kaugelt otsida - kasvõi Leo Lapini töödes olid omal ajal mõlemad
poolused olemas. Praegu pole aga enam 60ndad ning pop ja minimalism, kui nad just kodanliku "hea maitse normatiivsuse" kehastusena
ei eksisteeri, on kokku sulanud rohkem kui kunagi varem. Ja ehk veel ebaloogilisemaltki, nii et järele jääb ainult pealispealiskaudne pind.

Käesolev näitus avab Ki wa kureeritava noorte kunstnike näituste sarja galeriis 008. Näitusel SUPERSUPERFICIAL osalevad Hannele Turu,
Regina Kuningas, Hanna Lepparu, Katrin Piile, Kristi Kukk, Liina Jäger, Loore Raav, Teele Altmäe ja Ralf Rammul.

Pressiteate koostas: Ki wa
 
_____________________________________________________________________________________________________________________________________

Aasta graafiku tiitli said Ülle Marks ja Jüri Kass
Ülle Marks ja Jüri Kass.
04.01.2007 14:54

Vabagraafikute ühendus andis aasta graafiku 2006 tiitli Ülle Marksile ja Jüri Kassile.

Marks ja Kass korraldasid eelmisel aastal näitused Eesti Pangas ja Galeriis 008. Lisaks esinesid nad ühistöödega 40. rahvusvahelisel Krakowi triennaalil ning Eesti graafikute grupinäitustel Soomes ja Sloveenias, vahendas vabagraafikute ühendus.

Kunstnikud teenisid ka Eesti kauneima postmargi tiitli margiploki eest, mis oli pühendatud Estonia teatrihoone 100. sünnipäevale.

Eelmise aasta alguses olid Marksi joonistused üleval riigikogus ning augustis esines ta Kunstihoones toimunud joonistustenäitusel "Improvisatsioon".

Eesti graafikute grupinäitusel "Handscapes" New Yorgis, ÜRO peahoones, esinesid Marks ja Kass 13 tööga. Peale nende võtsid sellest näitusest osa veel Jüri Ojaver ja Alice Kask. Näituse kontseptsioon oli inspireeritud Marksi ja Kassi aastatetagusest projektist "Käemaastikud".

Oliver Kahu
http: etv24.ee/


Neljapäeval 7.dets kl 17 avatakse 008 Galeriis  Moodsas Valgustuses
Ülle Marksi ja Jüri Kassi ühisnäitus
Vaikus & Maskid

Ü. Marks: „VAIKUS. On väga vaikseid varajasi hommikuid. Joonistasin valgeid pojengipungi.
Selline improvisatsioon  pungadest, valgusest ja vaikusest.

MASKID. Võib tõlgendada loona koopiatest. Nägu (originaal) - näo negatiivvorm ( koopia) - näo
negatiivvormi positiivvorm ( koopia) - fotonegatiivid näo positiivvormist ( koopiad) -fotoprindid
fotonegatiividest (koopiad) pildiseeria   MASKID (originaal) originaal - koopia - koopia -koopia -
koopia originaal...On soov jätta vaatajale liikumisvabadusvabadus.
Pealkirjad on pigem universaalsed kui autorikesksed. Kui vaataja soovib on dialoogid võimalikud. „

Must ja valge, positiiv ja negatiiv, mees ja naine, valgus ja pimedus, rõõm ja
 kurbus, sünd ja surm…kõik need sõnapaarid sobivad Ülle ja Jüri näituse
 konteksti ja loetelu pole lõplik, teoste nimedki   pole siduvad ja dialoog on
võimalik iseenda ja teistega. Ootame teid, kallid kunstisõbrad !

Näitus jääb avatuks 19. jaanuarini E-R 9-18

Lea Adrikorn
008 galerist

info: 6 676 673

_________________________________________________________________________________________________________________________________________
Ülle Meister "Oma mättalt"  avatud kuni  05. detsembrini.
E- R 9-18

___________________________________________________________________________________________________________________________________________

Raul  Kelleri filmid  festival Plektrum  raames, 15-18. november,  Galerii 008 Moodsas Valgustuses, Rävala  pst  7 vaateaknal ja siseruumis.

Raul Keller
Kuus kuud Kalamajas  15:05 DVD 4:3 kaśeega
Installatsioon/film  kolmele monitorile ja helisüsteemile. Film  dokumenteerib Kalamaja  elurajooni Tallinnas. Filmi tarbeks on  Balti jaama turult leitud kinoprojektori läätsedest ehitatud eriline kaameraobjektiiv-anamorfoot-laiekraan, mis taaskasutab ja vahendab kohalikku madaltehnoloogilist keskkonda. Film uurib multinarratiivi ja võimalusi.  Installatsiooni esmaesitlus toimus Peterburis, Maneeźis,  2006. aasta suvel.


Lotte vs Lotte DVD  4:3 kaśeega
Lühike lavastatud film, mis on valminud protsessikunsti laboratooriumis Colina Marceilles, Prantsusmaal. Film on kommentaar erinevate kultuuride ja tööprintsiipide kohtumisest ning filmi sõnaline osa on vastavalt osatäitjate päritolumaale keeleliseslt mitmekesine:  dialoog esitatakse taani, saksa, portugali, inglise ja prantsuse keeles.
Colina lab on üritus, kus toimub rahvusvaheline  koostöö erinevate elualade kunstnike vahel, rõhuasetusega improvisatsioonil ja tööprotsessil, esitatav film on sellise töövormi üks võimalik kirjanduslik kujund. Keel ühendab ja eraldab, kunst vahendab. 

vt  www.plektrum.ee